Üks sagedasemaid probleeme on kraanivee ebameeldiv lõhn või maitse. Vesi võib maitsta metalliselt, klooriselt või vesi haiseb raua või mädanenud muna järgi. Eestis on selle põhjuseks sageli raua ja mangaani sisaldus, väävelvesinik või orgaanilised ühendid vees.
Paljudes piirkondades on vesi liialt kare. Kõva vesi põhjustab katlakivi teket veekeetjates, boilerites ja torustikes ning jätab klaasidele ja sanitaartehnikale valged plekid. Pikemas perspektiivis võib see lühendada kodumasinate eluiga.
Eriti kaevuvee või vanema torustiku puhul tuntakse muret vee puhtuse pärast. Probleemiks võivad olla bakterid, nitraadid või muud ained, mis ei ole silmaga nähtavad, kuid võivad mõjutada vee ohutust ja tervist, eriti kui vett tarbivad väikesed lapsed.
Kui sa ei ole kindel, milline probleem sinu veega seotud on, aitab WATEX leida sobiva lahenduse veeanalüüsi põhjal.
Vee hägusus ja värvus sõltub peamiselt raua, mangaani, oksüdeeritavuse ja ammooniumiioonide suurenenud kontsentratsioonist, aga ka keskkonna saastatusest (liiv, savi jne)...
Raud (<0,2 mg/l) võib joogivees esineda lahustunud, sadenenud või kolloidsel kujul. See põhjustab vee värvuse muutust, torustike korrosiooni ja setete teket.
Mangaan (<0,05 mg/l) tekitab musti või pruunikaid ladestusi ning annab veele metallimaitse.
Vee karedus näitab kaltsiumi- ja magneesiumioonide hulka vees. Liiga kare vesi põhjustab katlakivi teket torustikes ja seadmetes ning halvendab vee kvaliteeti.
Vesiniksulfiid on värvitu ja lenduv gaas, mis annab veele iseloomuliku mädamuna lõhna.
Mineraliseerumine näitab vees lahustunud soolaioonide koguhulka.
Vett, mille mineralisatsioon on alla 1 g/l, loetakse mageveeks; sellest kõrgemat sisaldust peetakse mineraalveeks. Liiga kõrge mineralisatsioon võib kiirendada torustike korrosiooni.
Vee pH näitab, kas vesi on happeline, neutraalne või aluseline. Elektrijuhtivus näitab lahustunud soolade hulka vees. Mõlemad mõjutavad vee kvaliteeti ja torustike seisukorda.
Ammooniumiioonide liigne sisaldus vees võib halvendada vee maitset ja lõhna ning soodustada vetikate ja mikroorganismide kasvu.
Oksüdeeritavus näitab orgaaniliste ainete hulka vees. Kõrge oksüdeeritavus viitab reostusele, mõjutab vee värvust ja lõhna ning võib vähendada vee ohutust.
Nitraadid ja nitritid viitavad keskkonnareostusele, nagu reovee või väetiste sattumisele veeallikasse. Kõrgenenud sisaldus on ohtlik eriti imikutele ja väikelastele.
Patogeensed bakterid ja erinevad viirused kujutavad endast tõsist terviseriski. Nende olemasolu ei ole võimalik visuaalselt hinnata, sest mikroorganismid on palja silmaga nähtamatud.
Joogivee kvaliteeti reguleerivad kohustuslikud ohutus- ja kvaliteedinõuded, mis määravad lubatud piirnormid nii keemilistele kui mikrobioloogilistele näitajatele.
Korduma kippuvad küsimused vee kvaliteedi ja Eestis enim esinevate veega seotud probleemide kohta